„Open Door“
Katarzyna Kozielska ballett
Georges Bizet’ sümfoonia C-duur muusikale
Maailmaesietendus 24. märtsil 2023 Rahvusooperis Estonia

Koreograaf ja lavastaja, dekoratsioonikunstnik: Katarzyna Kozielska (Poola)
Kostüümikunstnik: Marja-Liisa Pihlak
Valguskunstnik: Rasmus Rembel

Katarzyna Kozielska: „Tõuke selle balleti loomiseks oli Bizet’ muusika, sümfoonia C-duur (1855). See teos ei jõudnud helilooja eluajal ettekandeni ega kirjastamiseni, rääkimata sellest, et Bizet’ oleks sümfooniat oma laiaulatuslikus kirjavahetuses üldse maininud. See on andnud alust poleemikaks, mis võis olla helilooja motiiviks oma teose mahavaikimises. Esmaettekanne toimus alles 1935. aastal. Uurides selle teose tausta ja muusikat kuulates, mis iseenesest on vormilt täis irooniat, kannustas mu fantaasiat. Eriti inspireerivaks kujunesid Bizet’ sõnad oma endisele õpetajale Charles Gounod’le: „Sina oled põhjus, mina olen tulemus.“ Analüüsisin seda lauset ja otsustasin lähtuda Sigmund Freudi teooriast identiteedi, ego ja super-ego kohta.

Soovisin, et ballett oleks abstraktne, inspireeriks publikut nägema visuaalseid kujundeid, mitte ei lähtuks selgesõnalisest sisust. Minu koreograafia põhineb neoklassikal, millest sageli kasvab välja midagi kaasaegsemat. Enamus minu loomingust sünnib tantsijatega proovisaalis katsetamisest, luues täieliku koostöö õhkkonna minu ja nende vahel. Õhtu nimetus on „Must / Valge“ – ma ei soovi sellele lisada värve, kuid tahaksin lisada kirkust.“

„Suite en blanc“
Serge Lifari ballett
Édouard Lalo balleti „Namouna“ muusikale
Maailmaesietendus 19. juunil 1943 Zürichis

Koreograaf: Serge Lifar (Ukraina / Prantsusmaa)
Lavale seadnud: Charles Jude (Prantsusmaa)
Lavastaja assistent: Stephanie Roublot (Prantsusmaa)
Dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik: Maurice Moulène (Prantsusmaa)
Valguskunstnik: Charles Jude (Prantsusmaa)

Serge Lifari „Suite en blanc“ („Valge süit“) Édouard Lalo muusikale jõudis lavale 1943. aastal ning on koreograafi üks väheseid süžeeta ballette. Teos keskendub tantsijate graatsilisuse ja virtuoossuse näitamisele ning on muutunud neoklassikalise balleti sümboliks. Serge Lifar: „“Suite en blanci“ luues huvitas mind puhas tants, mis on sõltumatu kõigest muust. Tahtsin luua kauneid pilte, milles puudub igasugune kunstlikkus või sunnitud intellektuaalne konstruktsioon. Tulemuseks on rida autentseid etüüde, koreograafilisi miniatuure, mis on üksteisest sõltumatud, kuid seotud neoklassikalise stiili kaudu.“

Ballett sai oma pealkirja originaallavastuses kasutatud valgete kostüümide järgi, kuigi järgmistes lavastustes kandsid mehed juba musti retuuse ja särke ning edaspidi kandis lavastus nime „Noir et blanc“ („Must ja valge“).

Lifari ballett viib vaataja teekonnale läbi Prantsuse balleti ajaloo, perfektse liigutuse otsinguile ning selle ilu nautimisele.

See on lühiballett, mis paneb proovile kõik balletitrupid maailmas ja mille repertuaari võtmine on absoluutseks kvaliteedimärgiks nagu Michelini tärn on seda restoranikultuuris.

„Tantsijad on kui sümfooniaorkester oma erinevate muusikaliste partiidega, mis harmoneeruvad, põimuvad ja sulanduvad üksteisesse, luues voolava muusika: on käed, mis laulavad ja kõnelevad ning jalad, mis tipivad ja kirjutavad. Tantsija on ühtaegu orkester, dirigent ja muusik.“ – Serge Lifar