See on üleskutse kõikidele tantsuga tihedalt seotutele saada koos ühe kettkirja alusepanijateks! Jagame iseenda isiklikku mälestust tantsimisest ja seeläbi targemaks saamisest ja innustame sedasi ka tantsuvaldkonnaväliseid inimesi, oma lugusid jagama.

Tegevuskäik on järgmine:

1. Kirjuta oma lugu teemal “Kuidas ma olen tänu tantsimisele targemaks saanud?” 

2. Kopeeri kaldkirjas tekst ja kleebi see enda loo ette (vaata allpool). 

3. Lisa hashtagid #tantstervistab, #tantsidestargemaks, #tantsukuu #tantsuliit ja @tantsuliit

4. Tag´i kolm inimest, kellele sa kettkirja edasi saadad.

5. Lisa postitusele temaatiliselt sobiv foto.

6. postita see oma Facebooki kontole ja siis saamegi üksteise mälestusi lugema hakata.

Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit kogub pärast need tekstid kokku, selleks on tarvilikud postitust tehes kasutada teemaviide #tantstervistab #tantsidestargemaks ja @tantsuliit ning kui palju head koos on, siis saab juba edasi vaadata, mis nendest lugudes saab. Praegune eesmärk on kettkiri elujõuliselt levima panna, mistõttu on sinu panus äärmiselt teretulnud.

Järgnevalt liidu volikogu esimehe Raho Aadla mälestus, mille algusest leiad kettkirja sisuteksti, mis tuleks ka enda loo ette lisada.

Tervi(s)tavaid mälestusi!


Aprill on tantsukuu. Selle tähistamiseks jagan ühte kogemust tantsimisest, mille käigus olen õppinud ja targemaks saanud. Isiklikult ootan palavalt …, … ja … tantsukogemuste lugemist. Täpselt nii pikalt ja sellises vormis nagu nende soovid mälestuse jagamist suunavad.

PS Jah, tegu on kettkirjaga, nii et kui sa selle levikut kirjutamata jätmise ja oma kolmele sõbrale ülesannet edasi saatmiseta takistada püüad, siis tead isegi, et oi-oi-oi ja ai-ai-ai.

Palun kopeeri see tekst enda loo algusesse, et sõpradel ei tekiks segadust selles osas, milline suurepärane võimalus neile on osaks langenud.

#tantstervistab #tantsidestargemaks 

Kui mul on vähegi võimalust, siis eelistan ma mulda ja puid asfaldile ja betoonile, mistõttu käin päris palju looduses. Eelmise aasta 27. aprilli (olin Viljandis Tantsunädalal) ilm oli imeline. Taevas oli pilvitu, kergelt puhus soe tuuleke ja Päike lõõskas taevas. Otsustasin metsikususse seiklema minna – suunaks Viljandi järve idakalda lähedalt alguse saava Tänassilma jõe ürgorg. Alatiselt elava looduse oaas. Kohtasin oma teel sookurgesid, parte, vareseid ja muid suliseid, ühte kitse, kopraperet, kahte mänguhoos rebasekutsikat, jänest ja lõpuks taas linnale lähenedes kassigi. Iga kohtumine oli omamoodi elamus, aga kobrastega kohtumine on jäänud meelde tänu avastustele iseendas. Teiste linnukeste-loomakestega kohtudes olin pelgalt vaataja rollis – nautisin kurgede kluugutamist ja värvuliste lõõritusi, kitse nõtket jooksu, rebaste tagaajamismängu (mille kiirus ja kestus oli kordades üle inimvõimete piiri), jänese vudimist ja kassi isepäist luurekõndi –, aga kobrastega pöördus olukord vastupidiseks. Sain ise vaadeldavaks.

Olin juba viis tundi padrikus ragistanud, kui jõudsin eeldatava jõeületuskohani – teerajake igal juhul jõe poole liikus, aga kuna suurvesi oli jõe oma kallastest üle ajanud, siis kuiva jalaga sealt läbi minna polnud võimalik. Püüdsin teha oma teed, et mitte märjaks saades ikkagi jõeni jõuda ja see ületada. Proovisin nii siit, kui ka sealt, aga ikkagi jõudsin vaid nii kaugele, et õnnestus vaid jõge kuskil kümne meetri kauguselt imetleda. Seal nägin ka esimest kopratammi. Pärast tundi põhimõtteliselt ühe koha peal tammumist otsustasin, et pööran otsa ringi ja jõgi jääbki ületamata. Järgmise sammuga pärast antud mõtte sündi astusin tahtmatult vette ja vasak jalg sai kergelt märjaks. Kuumas päevas oli see päris nauditav värskendus. Naersin kõva häälega ja ühtäkki oli mul keeruline mõista, et mispärast ma küll seda vette astumist nii hirmsasti peljanud olin. Olin nii hoolikas oma jalanõude kuivana hoidmisel, et unustasin täiesti võimaluse, et saan need ju jalast ära võtta. Rohkem väga ei mõelnudki. Tossud jalast ja mööda teeraja pervesid jõeni. Seal oli kõrgem koht, kus kasvas rõhtsalt jõepinnaga suur pajupuu, pärast paju viis üle vee kindel raudsillake. Seisatasin võidukalt puu juures ja kuulasin Tänassilma jõe lõbusat vulinat. Tuult ei olnud ja Päike küttis kevadisel võimsusel. Pöörasin pilgu alla ja avastasin, et olin kellegi söögituppa astunud – igal pool vedelesid kondid ja luud. Toona arvasin, et ju see kopra toidulaud on, aga nüüd tean, et kobras on taimtoiduline. Ei teagi, kes seal siis maiustamas käib. Ehk ürgsed jõeinimesed?

Istusin sillale ja panin jalad vette. Nautisin voolu ja olemist. Kaugemal ilutses kopratamm. Ühel hetkel tajusin, et ma ei ole üksi. Taamal vees toimus liikumine. Vastuvoolu liginesid minu poole väikesed lained. Võtsin jalad igaks juhuks veest välja – ei soovinud pajupuu söögilauale sattuda. Panin tossud jalga ja astusin paar sammu – nüüd juba teisel pool jõge – eemale. Olin liikumatu. Lained liikusid järjepanu sillale ligemale. Ükshetk nägin peakest veest välja tõusmas. Kobras, kes kobras. Mina ikka ei liigutanud. Kujutasin ette, et olen oma kiiskavroosa kilejope ja kärtsroheliste nailondressidega looduses märkamatu. Kobras uudistas mind, mina teda. Tema hiilis vargsi muudkui lähemale, kuniks ühel hetkel ujus silla alt läbi. Ta oli ikka tohutu. Tõeline mürakas. Mina olin ikka liikumatu. Kobras ujus vastuvoolu veelgi edasi ja hakkas kõrkjate taga vett laiali pilduma. Ei oska öelda, mis tema mõelda võis, aga mina sain sellest tõuke, et tantsima hakata. Hetkeks olin imestunud oma kangestuse üle, aga see ununes üsna kiiresti, kui liikumine mind juba täielikult vallanud oli. Mõtlesin, et ehk see annab koprale märgi, et ohtlik ma ei ole – kõigest uudishimulik. Nii mõnus oli tantsida. Tõeliselt vabastav kogemus.

Natuke aega hiljem märkasin järgmiseid kopraid vanaloomale järgi ujumas. Nemad tulid märksa tihedamalt veepinnale (kopsumaht veel väike ju) ja iga kord olid nende silmad minu poole suunatud. Lõpuks uudistasid minust vaid mõne meetri kaugusel vees minu toredat tantsu. Ühel hetkel tundsin, et aitab ja lõpetasin liikumise. Lehvitasin kobrastele ja jätkasin oma teed. Olin oma uuest kogemusest ütlemata erutunud. Olin küll kuulnud, et metsaelanikud on uudishimulikud, kui inimene kuskil oma toimetustega ametis on ja käivad tihti põõsa tagant piilumas, aga nii otsesuunalist kohtumist – võiks ehk isegi öelda, et kahekõnet – ei olnud mina enne kogenud. Suhtlus igal juhul toimus, isegi kui osapooled üksteisest täielikult aru ei saanud. Õppisin, et loomad suudavad tantsukunsti sama oskuslikult nautida kui inimesed.