Kes on sinu tantsuõpetaja?

Hea tantsuõpilane, lapsevanem ja tantsuõpetaja!

Tantsime, et hoida end terve, tugeva ja värskena. Tantsuõpetajad ootavad tantsutundidesse, et jagada liikumist, juhendada ja koos kogedes ühiselt ja isiklikult areneda-avarduda. Tantsime, sest see tekitab hea enesetunde. Tantsutundi läheme, et kogeda meeldivat omavahelist suhtlust ja üksteise vahelist austust. Läheme, et õppida: omandada uut, mõtestada vana, saada oskuslikumaks ning iseendast ja maailmast teadlikumaks. Oleme üksteisele ja niisamuti alati ka iseendale eeskuju – aga milline eeskuju olla?! Tantsutunnis on suurim eeskuju enamasti õpetaja. Milline eeskuju sina tantsuõpetajana või tantsuõpetaja sulle või su lapsele on? Sellele tasub mõelda.

ALGUSEST LÕPUNI TANTSIDES

Tantsuõpe toimub tihti rühmas tegutsedes ja heal juhul kingib see kaaslased-sõbrad kogu eluks. Kuna tantsu põhiline õppesisu on keha ja liikumine, siis muudab igaühe kõrgendatud tähelepanelikkus endast ja teistest kehadest inimestevahelised suhted mitmetasandiliseks ja isiklikuks. Tantsutunnis saadakse ja jagatakse mõtteid ja kogemusi, mida mujal ei saa. Tantsimine on menukas ja tantsuõppe sihtrühm on väikelastest eakateni: nõudlus tagab tööpõllu tantsuõpetajatele. Pakkumiste laiem ja stiililiselt eriilmelisem valik on koondunud suurematesse asulatesse, väiksemates kohtades on enamasti ainukeseks võimaluseks rahvatants – mis tõesti ühendab terve Eestimaa ühte rütmi –, aga ei pruugi olla sedagi. 

ALAEALISED ÕPETAJAD

Omamoodi nähe tantsuhariduses on tantsutunde andvad alaealised tantsuõpetajad. Üldhariduskoolis 15-aastast noort üksi, ilma kogenud mentori juuresolekuta, esimese klassi õpilastele matemaatikatundi andmas on kummaline kujutleda ja sama kummaline peaks see tunduma ka tantsuhariduses. Tantsutunnis avalduvad kehalised anded nähtavalt ja tihti ka soodumus ja soov tantsuõpetajaks saada: seda tasub igal juhul soodustada! Alaealise tantsuõpetajaga peab koos tunnis viibima ka mentor, kogenud tantsuõpetaja, kes jälgib, vajadusel abistab ning kellega koos toimub noore õpetamiskogemuse mõtestamine õpikogemuseks. Heaks õpetajaks saamine vajab harjutamist, teadmisi ja eritlemist. Noortele õpetamise kogemuse pakkumiseks on hea viis lasta neil tunnis oma rühmakaaslasi juhendada.

ÕPETAJA VASTUTAB

Elus ja seega ka tantsutunnis juhtub alati midagi: millegagi tegeletakse, seatakse sihte, sõnastatakse eesmärke, huvitutakse teiste mõtetest-kogemustest, midagi püütakse selgeks saada, ebaõnnestutakse, harjutatakse, minnakse tülli, uuritakse, toetatakse üksteist, omandatakse vilumus ja hea töö tulemusel lõpuks meisterlikkus. Õpiteekondasid juhivad õpetajad, kuna nende kutsel ja valmisolekul tunde anda ju kokku kogunetakse. Olenemata sellest, kas tunnis tehtav on ainult õpetaja valitud suund või ühiselt kokku lepitud eesmärkide poole liikumine või miskit kolmandat, jääb õpetaja alati õppe aluspõhimõtete loojaks ja nende eest vastutajaks. Osalejate keha, hinge ja vaimu heaolu eest hoolitsetakse tunnis mõistagi üheskoos, sest igaühe võimuses on headust jõustada, aga elu austavate tõdede tutvustamine ja kehtestamine on esmalt tantsuõpetaja vastutus – ja see vastutus on kaalukas. 

EESMÄRKIDE SEADMINE

Tantsuõpetaja vastutab, et eesmärgid – miks üldse koos liikumas käiakse – saaksid sõnastatud-püstitatud ja need oleksid kõigi õppes osalejate poolt teadvustatud. On suur vahe, kas koos käiakse esmalt mõnusa seltskondliku ajaviite huvides või sooviga jõuda tehnilise sooritusvõime tipptasemele või selleks, et süveneda peaasjalikult loomingulisse otsingulisusesse. Suurepärase õnnestumise korral, mis üldjuhul näitab õpetaja oskuslikkust õpet korraldada ja õpilasi juhendada, on eelpool mainitud meeldiv õpikeskkond, tehnika ning looming samaväärselt olulised ja esil. Tähtis on see, et eesmärgid oleksid ühiselt tunnustatud: sel juhul püsib kõigil tahe tegutseda ja edasi liikuda.

HEA ÕPIKESKKOND

Kuidas tantsuõpetaja tagasisidet annab ja innustab? Kas ta üldse innustab või hoopiski halvustab? Karjub?! Halvustamine, solvamine ja vali kuri hääl on kindlasti üks võimalik viis õpetamiseks-suhtlemiseks, aga seda ei pea taluma ja igaühe võimuses on antud sobimatule suhtlusvormile viidata ja vastu astuda: olenevalt olukorrast suhelda rahulikult kas õpetaja endaga kohe või pärast tundi või siis teiste õpilaste, koolijuhi ja vanematega. Õpetaja peab mõistma, et tema töö ei ole see, et õpilased tema kujutelmadele vastaksid, vaid see, et olla õpilaste arengu soodustaja. Hea ja toetav õpikeskkond on julgustav, üksteist toetav, ebaõnnestumist mitte naeruvääristav ja isiklikku panust iseenda arengusse väärtustav.

TANTSUÕPETAJA MÕJU

Kui sa oma tantsuõpetajat kardad, siis on midagi väga valesti. Hea õpetaja ei kuritarvita oma võimu: igasugune vägivald on lubamatu. Ta ei alanda teisi ega ennast ja ei naeruväärista õpilaste mõtteid, oskamatust ja ebaõnnestumisi. Hea tantsuõpetaja avardab mõtteilma, soodustab oskuslikuks saamist ja aitab ebaõnnestumistest õppida – ta usub inimese võimesse täiustuda. Tantsuõpetaja kujundab oma õpilaste nägemust tantsust ja inimeseks olemisest ja loob tundides väärtusruumi: töö- ja koostööoskuse ning suhte maailma ja endasse-teistesse. Tantsuõpetaja peab olema suuteline lahendama tunnis tekkivaid arusaamatusi ja lahkhelisid ning kindlustama selle, et õpilane on tunnis juhtuva suhtes väljendanud oma nõusolekut.

TERVE KEHA

Vaimse heaolu kõrval on sama oluline keha tervis. Tantsuõpetaja, kellel puuduvad teadmised ja teadlikkus inimkeha toimimisest, luude-liigeste-lihaste tööpõhimõtetest, sidekoest, erinevate jõudude rakendamise mõjust kehale, jõu- ja venivustreeningust ning esmalt sellest, et iga keha on ainukordne, võib oma teadmatuses õpilastele ohtlik olla. Eriti juhul kui soov on panna õpilasi sooritama keerukaid liikumisi-trikke, milleks neil tegelikult puudub piisav tehnika ja treenitus. Liikumine peab olema õpilastele võimetekohane. Järjepideva ja teadliku töö tulemusena täiustuvad noores eas kehalised oskused ja vanaduses leevenduvad vaevused. Vigastused on õnnetused, mitte tantsule iseloomulik ja paratamatu kaasnähe.

KEHATARKUS

Tantsuõpetaja peab oskama õpilasi jälgida, märgata ja näha: nii selleks, et arendada õpilaste tantsutehnilisi oskusi, kui ka selleks, et avastada kahjulikke kehalisi harjumusi ja teadvustada liikumistegevust suunates treenitusest ja kehatüübist tulenevaid võimalikke riske. Ta peab teadma, kuidas riske maandada, ning suutma end sedasi väljendada, et õpilased temast aru saavad. Tantsuõpetaja mõjutab igas tunnis seda, kuidas tema õpilased praegusel hetkel ja aastaid hiljem liiguvad, milline on nende kehatarkus ja kui tõene on mina-pilt. Õpetaja ei tohi õpilases kujundada nihestatud mina-pilti, kus inimene oma võimeid ja suutlikkust kas ala- või ülehindab. Hea õpetaja on tagasisidestades ja tähelepanu juhtides aus ja heatahtlik. 

VÕISTU PAREMUSE SUUNAS!

Kehatehniliselt hoolimatu ja liiga nõudlik õpetamine on ebapädeva õpetaja tunnus. Selline üle võimete piiri treening ja looming on tugevalt seotud tantsuhuvihariduses leviva võistluslikkusega, millele on omane teiste- ja eneseületus. Võistlemine on üks võimalik eneseteostuse viis, mis pakub tantsus väga kõrgetasemelisi sooritusi: seda juhul kui kokku saavad pädev õpetaja ja heade eeldustega ning huvitunud õpilased. Mis saab aga siis, kui nii õpilased kui ka õpetaja on täielikult huvitunud tippu pürgimisest, kuid teadmisi, kuidas sinna jõuda, pole kellelgi? Katsetatakse ehkupeale ja pandiks on õpilaste tervis. Mis juhtub siis, kui võitmine on ainus eesmärk, mille nimel ollakse valmis pingutama? Kas see on eluterve? 

EAKOHASUS

Eakohasuse eiramine liikumises, kostüümides, muusika kasutuses ja teemakäsitlustes on märk õpetaja ebaküpsusest, võimetusest tajuda kombekus- ja kõlbluspiire. Võrreldes aastatetaguse ajaga on praegune olukord muidugi tunduvalt parem – esimese klassi õpilasi kankaani kogu sinna juurde kuuluvaga lavadel õnneks tantsimas ei näe –, aga teema vajab alati tähelepanu, kuna eakohasus ju ei igane. Kui sul õpilase, lapsevanema, kaasõpetaja või publikuna tekib küsimus, et kas juhtuv-tehtav ikka on eakohane, siis palun võta see teema jutuks. Avatult ja rahulikult suheldes-arutledes on kõigil osapooltel võimalus küpsemaks saada, õpetamine-õppimine on ju vastastikune, inimeste vahel jagatud kogemus-teadmine.

PÄDEVUS TÄIUSTUDA

Väärtustame pädevaid tantsuõpetajaid, kes lisaks sellele, et nad soovivad teisi õpetada, on huvitatud enesearengust ja täiustumisest. Eestis võib põhimõtteliselt igaüks tantsutunde andma hakata ja seetõttu on pädevuse kontroll paljuski õpilaste ja lapsevanemate endi õlul. Tuleb mõista, et ainult enda hea tantsuoskus ja kirg tantsu vastu ei muuda kedagi kohe ka heaks õpetajaks: oskus õpilaste võimeid arendada on olulisem kui õpetaja enda tantsuline võimekus. Nii et kui su õpetaja tantsib imeliselt, aga õpetamine tal ei õnnestu, siis tuleb tal esmalt ennast harida. Eestis on tantsuõpetajatel võimalik erialast pädevust kõrgharidusena omandada Viljandis^[1] ning Tallinnas^[2] ja tõendada tantsuspetsialisti^[3] või treeneri^[4] kutsega

---

^[1] Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias

^[2] Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis

^[3] Tantsuspetsialisti kutset annavad välja Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit ning Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts

^[4] Tantsuspordi, harrastusvõimleja ja võimlemistreeneri kutset annab välja Eesti Olümpiakomitee