Sisukas nädal tantsivas Taiwanis, Anu Sööt ja Ele Viskus (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud)

Õpetajate Leht, 17.08.2012


Eesti tantsuharidus ei jää teiste maade omale alla.
14.-20. juulini toimus Taiwani pealinnas Taipeis organisatsiooni Dance and the Child International (DaCi) konverents, kus osalesid tantsuõpetajad, tantsijad, koreograafid, tantsu-uurijad Euroopast, Aasiast, Ameerikast, Austraaliast. Tuhande delegaadi seas oli ka kaks eestlast: TÜ Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Ele Viskus ja Anu Sööt.

Konverentsi päevakava oli tihe. Hommikuti sai osaleda meistriklassides, päeval kuulata ettekandeid valdkonna viimase aja uuringutest, osaleda loengutel-demonstratsioonidel. Ühel ajal toimus vähemalt neli-viis sessiooni, nii tuli kogu aeg programmis näpuga järge ajada, et leida endale huvipakkuvaim ettekanne, töötuba või meistriklass.

Eesti ettekanded
Anu Sööt rääkis konverentsil refleksioonist tantsu õpetamisel: kuidas suunata algajat õpetajat oma tegevu­se ja tunnis toimuva analüüsimisel. Tema ettekanne tugines TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsueriala üliõpilastega läbi viidud uurimusele. Teiseks osales ta vestlusringis „Tantsuharidus Eesti üldhariduskoolis”, kus tegi ettekande selle valdkonna arengust. Mõlemad ettekanded võeti hästi vastu, arutelu oli elav, hiljem sooviti ka isiklikult rääkida. Konverentsi jooksul toimunud vestlustes meenutati hea sõnaga ka eelmisel, Jamaica konverentsil nähtud E.T.A. tantsukooli etendust „Eestlase neli o-d”. Tantsuharidus on Eesti üldhariduskoolides arenenud tänu kodanikuühiskonna arengule, eelkõige Eesti tantsuhariduse liidu tegevusele.
Tantsuõpetuse areneb Eesti koolides samm-sammult. Kehalise kasvatuse õpetajatele korraldatakse täienduskoolitusi, luuakse õppemater­jali, lubatud on tantsulist liikumist integreerida kehalise kasvatuse tundidega. Kui piirkonnas/koolis on tantsuõpetaja, võiks tema anda tantsulise liikumise tunde. Kindlasti ei saa aga tantsuõpetust iseseisva ainena teha kohustuslikuks, sest pole veel piisavalt tantsuõpetajaid, kes oleksid valmis üldhariduskoolis töötama. Konverents kinnitas veendumust, et Eesti tantsuharidus edeneb teiste maadega samas tempos ja meil ei ole midagi häbeneda.

Taiwan kui tantsumaa
Esmapilgul jäi Taiwanis mulje, et seal kohtab vaid selle endise emamaa, Hiina tantse. Tegelikult jäi avatseremoonial esitatud Hiina traditsiooniline tants viimaseks selletaoliseks ja järgmised päevad avasid Taiwani tantsukultuuri hoopis nüüdisaegsema külje pealt. Muidugi tunnevad nad ülimalt hästi Taiwani traditsioonilist tantsu, kuid sellele lisaks – õigemini suuremas osas – tegelevad väga tugeva kehakooliga balleti, tänapäeva tantsu ning neile ainuomase, taiji ja kung fu kaudu. Viimased annavad nüüdisaegsele tantsule vajaliku keskuse, lõdvestuse ja pingutuse tunnetuse ning aitavad keskenduda.
Taiji’d harjutasime ka hommikustes meistriklassides, kus õpetas 22-aastane Taipei kunstiülikooli tantsueriala üliõpilane. Nii saime omal nahal kogeda ja sügavamalt mõista idamaise keha- ja vaimukultuuri ning tänapäeva tantsu seost. Ühes meistriklassis olid koos noored ja täiskasvanud eri riikidest ja kontinentidelt, nii oli põnev kogeda erinevat maailmanägemist, kultuure ja kehakoole, kuid samas tajuda liikumise kaudu ühtset maailmamõistmist. Juhtusime ka puhtalt hiinakeelsesse meistriklassi, ehkki kava järgi oli seal töökeel inglise keel. Kuna rühmas olid aga valdavalt taiwanlased, rääkis õpetaja nende keeles. Võtsime seda huumoriga ja tegime õpetaja visuaalsete nõuannete järgi kaasa.

Julge ja jõuline
Taiwani professionaalse tantsu õhtu näitas sealse tantsu kõrget tehnilist taset ja erilist jõulisust. Laval oli palju meestantsijaid ja nende loodud meesenergiast tulvil töid, kus oli heal tasemel akrobaatikat, kiirust, täpsust. Samas ei välistanud tantsutehnika perfektne valdamine sotsiaalkriitilisust, tugevat oma seisukoha esitamist tantsu abil. Näiteks Barbie-soolo ilu üleekspluateerimise kriitikana. Mõne etenduse sõnum rääkis iga hinna eest välismaale/Ameerikasse pääsemise ihalusest, esitati oma juurtest kõnelevaid töid. Taiwanlased on uhked oma iseseisvuse üle ja väljendavad seda tantsuski. Muidugi nägime ka lihtsama koega Taiwani tantse, mis suures plaanis ei erine palju näiteks meie kultuuris tuntud sabatantsust. Ilmselgelt on tantsus mingi kõikidele rahvastele ühine alge, mis meid siduda suudab.

Kontaktid, kontaktid...
Tohutus rahvaste paabelis toimus pidev n-ö networkimine: suhtlemine, suhtlemine ja veel kord suhtlemine. Konverentsi lõpuks arenesid esmased vestlused koostööplaanideks ja -mõteteks, visiitkaartide ja kontaktide vahetuseks, mis kõik võimaldab enne järgmist konverentsi kolme aasta pärast midagi ühiselt ette võtta.
Tantsuorganisatsiooni DaCi nõuandvas kogus osalesid USA, Kanada, Šveits, Holland, Saksamaa, Taani, Jaa­pan, Jamaika, Uus-Meremaa, Taiwan, Portugal, Soome, Horvaatia, Austraalia, Brasiilia ja Eesti. Kõigi nende riikide esindajatega lõime väga hea kontakti. Enamik nõuandva kogu liikmeid olid ühtlasi ettekandjad, töötubade läbiviijad, st oma valdkonna professionaalid. Valdavalt on nad tantsukõrgkoolide õppejõud, õpikute autorid, valdkonna uurijad. Näiteks Eeva Anttila Soomest, Maria Speth Taanist jne.

Kopenhaagen 2015
Eesti esindajad on osalenud kolmel DaCi konverentsil: 2006 Haagis, 2009 Kingstonis ning 2012 Taipeis. Paljutki seal kogetust on Eestis rakendatud. On loodud õppekavad kehalise kasvatuse tantsulisele liikumisele, tantsuõpetusele. On kooliprogramm „Mõtlevad tantsijad”, välja on hakatud andma Gerd Neggo tantsuõpetaja preemiat, ilmub tantsuinfo kuukiri jne.
DaCi järgmise, 2015. aastal Kopen­haagenis toimuva konverentsi teema on identiteet ja koostöö. Alla­kirjuta­nute missiooniks jääb anda info võimalikult paljudele erialainimestele edasi ning viia suur ja heal tasemel delegatsioon eestlasi konverentsile. Noorte trupid esinema, õpetajad töötubasid ja meistriklasse läbi viima, koostööprojekte tutvustama, tantsu-uurijad ettekandeid tegema. Rohkem infot saab peagi ka organisatsiooni koduleheltwww.daci.org.

Rahumeelne maa
Taiwan on Eestist vaid veidi suurem riik, kuid kus elab pea 20 korda rohkem inimesi. Taipei metroojaamas sattusime tihti masside hoovustesse, kuid kõik liikusid rahulikult kulgedes oma teed, keegi ei teinud inimeste vahel „slaalomit”, ei trüginud. Kui rongile ei mahtunud, seisti järjekordade sabas ja oodati järgmist rongi. Taipei oli suurlinna kohta väga puhas, kuigi prügikaste oli seal ülimalt vähe. Ja kui jäid veidikeseks kaarti vaatama, siis tuli mõni vähegi inglise keelt rääkiv kohalik alati oma abi pakkuma. Kui ise ei osanud abi anda, siis küsis kaaskodanike käest hiina keeles abi, mille selguse saades inglise keelde tõlkis, et probleem lahenduse leiaks. Turiste, vähemalt valge- ja mustanahalisi, kuigi tihti ei kohanud. Seevastu oli märgata suurt siseturismi ning huvi enda riigi vastu, külastati muuseume, rahvusparke ja muid vaatamisväärsusi. Taiwani inimestelt oli õppida külalislahkust, abivalmidust, viisakust ja rahulikkust.
Konverentsil osalemist toetasid kultuurkapital, kodanikuühiskonna sihtkapital ja CWT Travel koostöös Tartu ülikooli sihtasutusega. Suur aitäh!

Siin on 14.-20. juulini 2012 Taiwanis toimunud konverentsi ettekanded. Tantsu õpetamisest, õppimisest, õppekavadest jne. Väga palju huvitavat lugemist!
http://ausdance.org.au/publications/details/dance-young-people-and-change